Esimene Tour de France toimus rohkem kui sajand tagasi, aastal 1903. Kuid kas Sa ka tead, miks võistlus üldse korraldati ning kellel tuli pähe mõte lasta jalgratturitel sõita ümber kogu Prantsusmaa?
Lugu sai alguse 20. sajandi hakul, kui kaks Prantsusmaa ajalehte konkureerisid lugejate pärast. Jalgrattalehe Le Vélo peatoimetaja Pierre Giffardi poliitilised vaated läksid kardinaalselt lahku lehe ühe omaniku Jules-Albert Dioni omadest. Neil oli Dreyfusi juhtumis täiesti vastandlikud seisukohad. Alfred Dreyfus oli Alsace’i juut, kes lavastati võltsitud tõendite alusel süüdi Saksamaa kasuks spioneerimises ja mõisteti eluks ajaks vangi. Juhtum lõhestas Prantsusmaa – konservatiivsemad ringkonnad soovisid tema karistamist, progressiivsemad aga õigeksmõistmist. Jules-Albert Dion otsustas seepeale lõpetada Le Vélo toetamise ja asutas uue ajalehe nimega L’Auto-Vélo, et Giffardi juhitav Le Vélo põhja lasta.
Uue lehe L’Auto-Vélo peatoimetajaks valiti Henri Desgrange. Desgrange oli võimekas mitmel alal – ta oli jurist, rattavõistluste korraldaja ja ise endine rattasportlane. Aastal 1893 püstitas ta esimese tunnisõidu maailmarekordi tulemusega 35,325 kilomeetrit. Ta kirjutas menuka rattasõitu käsitleva raamatu pealkirjaga „Pea ja jalad“ (originaalis „La tête et les jambes“). Lisaks juhtis ta direktorina velodroomi, mida Giffard oma lehes eriti ei maininud – seegi andis Desgrange’ile täiendavat indu L’Auto-Véloga edu saavutamiseks.
Aastal 1900 ilmuski L’Auto-Vélo esimene number. Leht trükiti kollasele paberile, et see oleks selgelt eristatav rohelisel paberil Le Vélost. Viimane aga süüdistas uut väljaannet kohe plagieerimises, väites, et selle nimi on liiga sarnane. Le Vélo saavutaski kohtus võidu ning L’Auto-Vélo pidi võtma uueks nimeks L’Auto – see oli esimene hoop uuele lehele. Aja möödudes hakkas L’Auto kaotama järjest enam spordihuvilisi lugejaid, kelle eelistuseks oli vanem ja tuntum Le Vélo. Rattahuviliste enda poole võitmiseks oli vaja midagi suurt.
Novembris 1902 kutsus Desgrange oma lähemad kaastöötajad lõunale, et ajurünnaku korras arutada ideid ajalehele uue hoo andmiseks. Rattasõidust ja ragbist kirjutav reporter Géorges Lefèvre saabus sinna põhjalikult ette valmistatult.
Géorges Lefèvre: „Korraldame rattavõidusõidu, mis kestab kauem kui kõik teised. Umbes nagu velodroomidel peetakse kuuepäevasõite, aga maanteedel. Meie suured linnad saavad jalgrattureid tervitada.“
Henri Desgrange: „Kui ma sinust õigesti aru saan, petit Géo, teed sa ettepaneku korraldada võidusõit ümber Prantsusmaa – Tour de France?“
Géorges Lefèvre: „Jah, miks mitte?“
Henri Desgrange: „Ma uurin Victorilt.“
Ilmselt esines Desgrange idee autorina, kui ta tegi võidusõidu korraldamise ettepaneku L’Auto rahaasjade eest vastutanud Victor Goddet’le. Desgrange’i üllatuseks andis Goddet ideele oma õnnistuse vaatamata kaasnevatele üüratutele kulutustele. Goddet mõistis selle eepilistes mõõtmetes ettepaneku turunduslikku väärtust.
Kohtuprotsessi kaotamine ja lugejate hulga kahanemine sundisid L’Autot kiiresti tegutsema, et oma väljaanne uuesti rattahuviliste hulgas menukaks muuta. Paljudel spordiajakirjadel olid tol ajal omad võistlused, kuid Lefèvre’i idee jättis need mastaapidelt kaugele selja taha.
Vaevalt kaks kuud hiljem, 19. jaanuaril kuulutaski L’Auto välja suurima jalgrattavõistluse. 2428 kilomeetri pikkune kuueetapiline võistlus pidi kestma 31. maist 5. juulini. Ei mingit kõrvalist abi, eessõitjaid, treenereid ega massööre –kõigil võistlejatel pidid olema võrdsed võimalused.
Kuid nädal enne starti oli end üles andnud vaid 15 osalejat. Desgrange asus seepeale kiirelt tegutsema. Ta nihutas stardiaja 19. juulile, suurendas auhinnafondi 20 000 frangini ning lubas üldarvestuse esimesele viiekümnele viis franki päevas. Osalejate arv kasvas peagi kuuekümnele, neist 49 oli Prantsusmaalt, 4 Belgiast, 4 Šveitsist, 2 Saksamaalt ja 1 Itaaliast. Professionaalseid jalgrattureid oli nende seas üksnes 21 ning ülejäänutestki paljud polnud regulaarsed võistlejad. Enamik startijatest olid lihtsalt seiklejad või töötud.
Henri Desgrange ise jäi riskantse ettevõtmise suhtes skeptiliseks ning veetis võistluse esimese päeva ajalehe toimetusse peitunult. L’Auto tõeliseks kangelaseks aga tõusis Géo Lefèvre. Ta jälgis kogu võistlust, mõnikord ise rattasadulas istudes. Teinekord liikus ta rajal autoga või sõitis rongiga järjekordsesse vahefinišisse, et mitte midagi maha magada. Temast sai võistluse direktor, peakohtunik ja reporter ühes isikus.
Võistlus ise aga kujunes sensatsiooniks. Sajad tuhanded inimesed kogunesid tänavatele, et tervitada ränkrasket rada läbivaid sportlasi, Pariisi velodroomil ootas finišeerijaid rohkem kui 20 000-pealine publik. L’Auto liikus samuti selle vaimustuslaine harjal ning kasvatas lugejaskonna võistluse ajal peaaegu kolmekordseks.
Järgmise aastaga tõusis L’Auto rattamaailmas tänu Tour de France’ile täielikuks valitsejaks, konkurent Le Vélo aga läks pankrotti. Pierre Giffard kaotas rattalehtede omavahelise duelli ja sellega koos ka oma ameti. Ei läinud aga kaua aega, kui Henri Desgrange pakkus talle reporteri kohta oma järjest kasvavas väljaandes L’Auto.
