Ta veedab poole ärkvel oldud ajast Strava äpis.
Ta teab peast, mitu asfaldiauku on järgmisel kilomeetril.
Ta ei kasuta kunagi lifti, isegi pilvelõhkujates.
Ta pulss on 50, aga miskipärast on ta veel elus.
Keldris hoiab ta jalgrattaid, aga pööningul jalgrattaid.
Ta ei räägi, kuhu ta sõitis, vaid mitme vatiga.
Ta jalgrattad maksavad umbes kaks korda rohkem kui sinu auto.
Kui ta on päeva lõpuks pinges, siis teeb ta kiire 50–60 km ringi, et lõdvestada jalalihaseid.
Ta võib juua 10 espressot päevas, ilma et süda puperdama hakkaks.
Ta võib rääkida kaks tundi titaanist, süsinikust, käiguvahetajatest, raamikaitsetest ja sadulakõrgustest, kuigi kuulajad lahkusid juba tund aega tagasi.
Uut autot valides mõõdab ta kõigepealt, kas jalgratas mahub pagasiruumi.
Ta vaatab telekast Tour de France’i ja saab aru, mis seal toimub.
Talle ei valmista mingit raskust vaadata tundide kaupa meeste tagumikke liibuvates pükstes.
Ta saab jõuludeks, sünnipäevaks ja sõbrapäevaks alati midagi jalgrattateemalist.
Ta suudab une pealt öelda, mitu kalorit sisaldab ükskõik milline toit.
Ta istub isegi kõrtsis nii, et tuuletakistus oleks minimaalne.
Ta kaalub umbes 50 kilo (koos oma rattaga).