Peter Sagan: tšempioni treeningkava

Autor: Siegfried Mortkowitz

Võib liialdamata öelda, et Peter Sagan on kõigi aegade üks andekamaid maanteerattureid – ja tõenäoliselt parim sõitja, kes pole võitnud ei Giro d’Italiat, Vuelta a Españat ega ka Tour de France’i.

Ta on kuuel korral võitnud Touri aktiivseima ratturi rohelise särgi ning kogunud maailma mainekaimal velotuuril 11 etapivõitu. Lisaks on ta võitnud kolm järjestikust maailmameitritiitlit, neli Vuelta etappi, 11 Tour of California etappi ja üldvõidu, 15 etappi Tour de Suisse’il ning Pariis–Roubaix sõidu ja Flandria velotuuri. Profikarjääri jooksul on ta võitnud kokku 100 võidusõitu. Paistab, et 29-aastane slovakk teeb midagi õigesti.

Sagan ja Zdenek Stybar on 115. Pariis-Roubaix’ võidusõidul põhigrupist ette rebinud, 9. aprill 2017. © Profimedia, AFP
Kahtlemata on tegemist tõeliselt andeka ratturi ja vilunud võidusõitjaga. Kuid maailma absoluutsesse tippu tõusmiseks ainult sellest ei piisa. Ta pole loomult sprinter, kuid on siiski võitnud ka palju sprindisõite; ta ei hiilga mäefinišites, kuid saab siiski tõusudel suurepäraselt hakkama. Arvatavasti on tema treeningkavas midagi, mis annab teiste ees eelise ja – mis üsna ebatavaline – võimaldab edukalt esineda kõigil eri tüüpi võidusõitudel.2017. aasta talvel veetis ajakiri Cycling Weekly nädala koos Sagani ja tema treeneri Paxti Vilaga, kes alustasid pärast puhkust uueks hooajaks valmistumist. Eesmärk oli teha üldist jõu- ja kohanemistrenni ning panna tugev alus järgmisele kurnavale hooajale.Esimene päev algas kerge kahetunnise hommikuringiga, millele järgnes intensiivsem saalitreening, kus põhitähelepanu oli kiirusel. Sagani tiimis Bora-Hansgrohe spordijuhi ja treenerina tegutsev Vila selgitas, et päeva eesmärk oli panna lihaskiud koos tööle. Teisipäeval vältas sõidutreening kolm ja pool tundi, sealhulgas neli 10-minutilist sööstu 85% juures aeroobsest maksimumist. Kolmapäevane sõit kestis neli ja pool tundi ning sisaldas kaht mäkketõusu.

Sagani fänn 2017. aasta Tour de France’il © Profimedia, AFP

Neljapäev oli Saganile taastumiseks ja trennid olid samad, mis esmaspäeval. Intensiivsem sõidutreening algas reedel. Kolm ja pool tundi kestnud sõit sisaldas umbes 30 sööstu, kus Sagan ületas mägesid 100–105% juures aeroobsest maksimumist, treenides vastupidavust. Laupäeval tegi ta nädala pikima vastupidavussõidu, kokku 4–5 tundi, sõites koos kaaslastega ning lisades jõudu ja üldist vormi toetavaid sööste: vaheldumisi kolm minutit 50–60 pööret minutis ja kaks minutit 90 pööret minutis. Pühapäev kulus puhkamisele, filmivaatamisele, lugemisele ja PlayStationis mängimisele.

Hooajaeelsest treeningkavast rääkides selgitas Vila Cycling Weeklyle: „Üldiselt on meil 15. novembrist kuni Tour Down Underini baasperiood, ja pärast Down Underit alustame treeningplokkidega, mis arendavad enne klassikalisi tuure intensiivsust ja kiirust. Aasta tihedaim treeningkuu on meie jaoks veebruar, kus nädala treeningumaht jõuab lõpuks 32–35 tunnini, harilikult veebruari kolmandal nädalal.“

Sagani treeningprogrammis on mõned unikaalsed elemendid. Esiteks on ta töötanud koos Belgia spetsialistidega, et vähendada vigastuste ohtu ja tugevdada kerelihaseid. See on lisanud jõudu ja paindlikkust, nagu on näha populaarsest YouTube’i videost, kus Sagan kombineerib raskusi kere- ja painduvusharjutustega.

Suurem osa ratturitest ja eriti sprinteritest treenivad hooajavälisel ajal saalis, et hoida jõudu, kuid hooajal sellest tavaliselt loobutakse ning keskendutakse sõidutreeningule. Sagan teeb teisiti – nagu ka teised Vila juhendatava Bora-Hansgrohe ratturid – jõutreening on oluline sprintimiseks.

Vila sõnul ei ole Sagan loomupäraselt kiire. „Kiiruse saavutame me tema värskuse ja jõuga,“ selgitab treener. „Ta püsib finišini värske ja on siis seal kiiretest poistest kiirem.“

Endiselt on aga vastuseta, kuidas suudab Sagan ühtviisi hästi hakkama saada nii sprindi kui ka tõusudega. Need kaks nõuavad jalgades eri tüüpi lihaseid: aeglaselt kokkutõmbuvaid (I tüüp) ja kiirelt kokkutõmbuvaid (II tüüp). Maratonijooksjate lihaskiud on enamasti aeglaselt kokkutõmbuvad, andes vastupidavust, ent suhteliselt vähe jõudu, samas kui sprinterite jalgades on ülekaalus kiirelt kokkutõmbuvad kiud, mis väsivad kiiresti, kuid annavad palju jõudu.

Sagan 2018. aasta Tour de France’il (10. etapp, Annecy – le Grand Bornand) © Profimedia, AFP

 

Enne maanteesõiduga tegelema asumist tuli Sagan 2008. aastal juunioride maailmameistriks mägirattakrossis. Mägirattasõit nõuab nii kiirust kui ka võimet võtta väiksemaid tõuse – ning seetõttu ka erilisi IIa tüüpi lihaskiude, millel on rohkem jõudu kui I tüübil ja mis väsivad II tüübist aeglasemalt. Need aitavad vastu pidada sprindis ja annavad piisavalt võimsust mäkketõusuks. Ilmselt just seetõttu on Sagan edukaim eelkõige mõõdukatel tõusudel ega võida puhtaid sprintereid sprindis.

Teisisõnu läbis Sagan juba enne maanteesõiduga alustamist olulise osa treeningust, mis eristab teda kõigist teistest sõitjatest. Seepärast ei tule ta kunagi Giro, Vuelta ega Tour de France’i üldvõitjaks, kuid kuna ta on tugev sprindis ja saab hästi hakkama keskmistel tõusudel, siis saavutab ta 2019. aasta Touril ilmselt rekordilise, seitsmenda aktiivseima ratturi tiitli, ning kui vahepeal midagi ei muutu, siis järgmisel aastal ka neljanda MM-tiitli.

Sagan ise on kõige sellega üsna rahul. Oma memuaariraamatus „My World“ selgitab ta: „Kõik treenerid, kellega olen elus kohtunud, küsivad: „Kas sa tahad olla parem tõusuvõtja? Parem sprinter? Parem ajasõitja?“ Ja mina vastan: milleks muuta oma loomust. Olen selline, nagu olen. Ma liigun päris kenasti. Asju, mis pole katki, ei pea parandama. Ma usun, et kui üritad järskude muudatustega parandada enda võimekust ühes aspektis, tuleb selle eest lõivu maksta kuskil mujal. Ratturid, kes võtavad kaalus alla, et paremini tõuse võtta, kaotavad teravuse. Kes on arendanud sitkust, ei suuda enam sprintida. Mida aerodünaamilisemaks saad, seda vähemaks jääb jõudu Ja nii edasi…“