Söö seda, mida tee pealt leiad
20. sajandi algul polnud näiteks Tour de France’il toidupunkte ega hooldusmeeskondi. Ratturid tegid tee peal peatusi ja kinnitasid keha omal käel – tänapäeval tooks see kaasa diskvalifitseerimise. Ja see, mida söödi, paneb tänapäeval küllap kulmu kergitama.
View this post on Instagram
#BIKEARCHIVE: @letourdefrance 1927 – It was a little bit different back then…
1904. aasta Tour de France’i võitja Henri Cornet jõi päevas 11 liitrit kakaod, 4 liitrit teed, šampanjat ning sõi poolteist kilo riisipudingit, selgub raamatust The Science of the Tour de France: Training Secrets of the World’s Best Cyclists. Need arvud võivad tunduda hullumeelsetena, kuid tänapäeva Tour de France’i 5-tunnised etapid pole kaugeltki võrreldavad 20. sajandi algusega, mil sõitjatel tuli sadulas püsida 18 tundi päevas.
View this post on Instagram
#BIKEARCHIVE: The original bidon ? #welovecycling #cycling #bikegram #tbt #throwbackthursday
Sigaretid kopsudele abiks
1920. aastatel suitsetasid ratturid sõidu ajal sigarette, eriti enne raskeid tõuse, lootes kopsud tõhusamalt tööle saada. Kuidas see tegelikult mõjus, võib vaid arvata. Ajapikku sellest tavast siiski loobuti, kuna uutest uuringutest tuli välja suitsetamise tegelik mõju.
Pisut alkoholi ja sõit läheb lõbusamalt
Kuni 1960. aastateni oli alkoholi tarbimine kestvussõitudel üsna tavaline. Ratturid tarvitasid õlut, veini, šampanjat ja muid joovastavaid jooke, et taastada vedelikuvarusid ning väidetavalt ka selleks, et oleks lõbusam sõita. Tõsi, õlu või paar ei mõju keha vedelikuvarudele halvasti, kuid tänaseks teame, et on ka tõhusamaid viise. Ja kui tänapäevalgi tuleks sõita 18-tunniseid etappe, oleks alkoholi lõõgastav toime ehk endiselt au sees.
Rattasportlaste toitumise alal on tehtud suuri edusamme, kuid pilk ajalukku paneb need veel paremasse perspektiivi. Selle kuu artiklisarjas seda pilku pakumegi ning toome ära ka mõned vana aja retseptid, mida saate omal käel katsetada.
